Inimene langes pattu, süües keelatud puuvilja, õuna. Seda õuna võib võrrelda mürgiga, mis tõi kaasa inimese vaimse surma, see tähendab – teadmatuse enda jumalikust päritolust. Inimene lahutas end oma Isast, Jumalast.
Patt on teisisõnu vaen Jumala vastu. Inimene eemaldus Jumalast ja väljus oma tõelisest kodust, Paradiisist. Teda ei aetud Jumala poolt välja, vaid ta eemaldus sealt vaimse seaduse – kosmilise Korra tõttu. Ta ei saanud seal enam olla, sest Paradiisi õndsus muutus talle talumatuks. Tal tekkis hirm, mis ongi patu ürgpõhjus. Ta leidis, et on alasti ja tal oli häbi. Ta puges põõsasse.
Jumal küsis: „Kes on sulle öelnud, et sa oled alasti? Sa oled nähtavasti söönud seda keelatud puuvilja”.
Tuleb teada, et see alastiolek ei tähenda välist alastiolekut, vaid hingelist alastiolekut. Kui inimese süda on puhas ja tal ei ole mingisugust süüd, siis pole tal midagi varjata ega karta. Süü ja petmine toob endaga alati kaasa varjamise vajaduse.
Jumal, kes paradiisis rääkis, ei olnud Jumal, vaid inimene, kes oli endas Jumala sünnitanud. Ta esindas Jumalat. Jumal saab meile ilmuda ainult patuta inimese kaudu. Jumal ei ilmu kunagi isikuna, vaid saab tegutseda selle kaudu, kelles elab Jumal. Siit ka Kristuse sõnad oma õpilasele Filippusele, kes palus näidata endale Isa. Kristus vastas: „Kes on mind näinud, see on Isa näinud.” (Joh.14:8).
Niisiis, igas patust vabanenud inimeses elab Jumala Vaim. Ainult patused inimesed on endas Jumala Vaimu surmanud..
Madu, kes ahvatles Eevat õuna sööma, ei olnud loom, vaid isik mao loomusega, kelles elas Saatan. Nii pole imestada, et madu rääkis.
Me ei tea, kui kaua elas inimene enne pattulangust paradiisis. Pärast seda, kui pattulangus oli teostunud, ütles Jumal Aadamale: „Palehigis pead sa tööd tegema” ja Eevale: „Valu sees pead sa lapsi sünnitama” Maole aga ütles ta: „Kõhu peal pead sa roomama.” Nii, et on ilmne, et alles pärast pattulangust tulid vaevad, valud ja kõhu peal roomamised, mis on seaduspärane tagajärg., aga mitte mingisugune needus.
Kuigi inimene teostas pattulanguse, ei jätnud Jumal teda maha, sest ta oli loodud tema Vaimuga. Nii võimaldas ta inimesele lunastuse – tagasi jõuda oma tõelisse elupaika, paradiisi. Ta on pidevalt saatnud saadikuid ja teejuhte, et neid patu pimedusest või kõrbe tühjusest päästa. Eksinud inimene ei saa kõrbest ilma juhita välja. Need saadikud olid prohvetid ja õpetajad, kes oma vabast tahtest pakkusid end appi oma langenud vendi ja õdesid päästma. Kahjuks on nende töö jäänud kesiseks, sest patusel inimesel olid tekkinud oma arusaamised ja eksikujutlused elust ning Jumalast.
Lõpuks tuli neile appi Jeesus Kristus. Legend teab jutustada tema sünniööst Betlemmas, kus inglid laulsid:
Au olgu Jumalale kõrges,
Rahu Maa peal
Ja inimestest hea meel.
See tähendab, et kui inimesed hakkavad Jumalale au andma mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes – hakkavad tema tahtmist täitma – siis tuleb rahu Maa peale. Ja nendest inimestest on siis Jumalal hea meel, sest niisugusteks ta inimesed lõigi. Just Jeesuse näol sündis maailma selline inimene, kes pidi olema meile kõigile eeskujuks ja teenäitajaks.. Aga Jumal oli vahepeal juba muutunud inimestele nende patu peale vaatamata nii pühaks ja kaugeks, et temast rääkimine ja tema nimegi nimetamine oli surmapatt ja jumalateotus. Selle asemel, et saada rõõmu ja lilledega vastu võetud, sattus Jeesus põlu alla, sest ta rääkis Jumalast, kes elab meie sees. Pealegi julges ta ennast nimetada Jumala Pojaks. Nii leidiski ta oma kurva ja valulise lõpu Kolgata ristil.
Hilisem ristiusk, mis võitles umbes 300 aastat paganluse vastu, sai küll võidu, kuid see võit kallutas usuasjadest arusaamise teise äärmusse, milles patt jäi lunastamata. Kristusest tehti ainusündinud Jumala Poeg, temast tehti Jumal. Jeesus tehti ohvritalleks ja patuoinaks, kes oma kannatuse ja ristisurmaga lunastas meie patud ära, ilma, et meil endal oleks vaja midagi teha. Ta lunastas ära ka need patud, mida me veel pole sooritada jõudnud. Keegi aga ei saa kellegi teise patte lunastada, ka Jeesus Kristus mitte.
Inimene on harjumuse ori. Kord omaks võetud tõekspidamisest ei taha ta loobuda. Patune loomus saadab inimest läbi aegade. Seda, mida tegid paganad ristiinimestega, tegid kristlased hiljem teisitimõtlejatega – sama mõõdu ja vahenditega. Nad vallutasid maid ja rahvaid, põletasid ja piinasid inimesi toorelt ja halastamatult. Nõue meelt parandada ja loomust muuta, mis on kristlaste põhiülesanne ja eesmärk, on jaetud tähele panemata.
Jeesus Kristus tundis tegelikkust ja tõde. See oli temas endas ja seda õpetas ta ka meid enda seest otsima ja leidma. Ta oli teejuhiks kõrbes, et meid hädaohust ja eksitusest välja tuua. Meil tuleb käia tema jälgedes, aga teed peame ise käima. Peame saavutama tema teadvuse. Jumalat peame tundes läbi elama, mitte kujutlema. Sest iga kujutlus on vale, kui tunnetus puudub.
Meie lunastus on meie endi teha. Lunastus on patust – kõigest, mis ei ole Jumala loomusega kooskõlas – vabanemine. Nii kaua, kui inimene on patune, ei mõista ta tõde. Selles meie patt seisnebki.