Jumal täidab Vaimuna Universumi Kõiksuse. Kus iganes leidub inimesi, on see Vaim Eluks nende sees. Inimesed on oma kujus ja olemises üksteisele kõikjal sarnased. See on nõnda igaveses ürgses olemises põhjendatud.
Kõik ei langenud pattu. On neidki, kes algusest peale valisid õige tee Jumala Vaimus tegutsemiseks.
Universumi suurus on lõputu, tema ulatus inimmõistusele tajumatu. See, mida meie suudame oma pikksilmadega näha ja teaduslikult tõestada, ei ole ulatuselt lõplik.
Meie galaktika, Linnutee koosneb juba üksi kahesajast miljardist tähest. Üks miljard on tuhat miljonit. Seda tuleb veel kahesajaga korrutada, siis saame teada meie Linnutee tähtede arvu. Peale selle on iga tähe ümber veel planeedid ja nende kaaslased kuud.
Meile näha olevas ruumis on kokku poolteist miljardit galaktikat. Neist kaugeim on meist 15 miljardit valgusaastat eemal. Kuid see on olemasolevatest ainult 10%. 90% on tundmata aine. Samas on tõstatatud küsimus: kas see ongi aine? Olemasolevat tuleb ju kuidagi nimetada
Kuid kõik füüsilise silmaga nähtav on ikka veel materiaalne. Peale selle on olemas nähtamatud vaimsed maailmad, mis asuvad väljaspool aega ja ruumi, kuid on kosmiliselt samas paigas. Et seda paremini mõista, võtame, näiteks, televiisori. Me vaatame seal mõnda pilti. Aga kui me tahame näha mõnda teist pilti, siis vajutame puldile, ja näemegi teist pilti. Meil ei ole vaja televiisorit liigutada.
Sama toimub ka inimvaimuga pärast füüsilist surma ja kehast lahkumist. Ta jääb kosmiliselt samasse paika. See ongi väljaspool aega ja ruumi olemine.
Vaimumaailmad on lõputud, kuid mahuvad samaaegselt ühesse inimesesse, sest nad ei vaja välist ruumi. Mida arenenum on inimene vaimselt, seda suurema ulatuse suudab ta oma hinges haarata.
Välises vajame me aega, et mingisse kaugusse jõuda. Valgus liigub kiirusega 300 000 kilomeetrit sekundis. See on suurim kiirus mateeria tingimustes. Kuigi on teada suurim kaugus -15 miljardit valgusaastat -, mida me teleskoopide abil oleme võimelised nägema, on see kaugus, mida inimene poleks võimeline paljude igavikkude jooksulgi läbima. Ja ometi on see vaimses silmapilkselt saavutatav, nagu meil näpuvajutusega teleri puldiklahvile. Kuna Jumala Vaim hõlmab Kõiksuse, siis, kui ta kord on meis sündinud – Jumal Minus – oleme tema Vaimu läbi kõikjalolevad. Seega kõik kaugused kaovad. Selle Jumala Vaimu osakese läbi, kes on Eluks meie sees, oleme ühendatud Kõiksusega, Tervikuga. Siis avanevad meile ka need mõisted, mis on tajutavad väljaspool aega ja ruumi. Seda peab sisemiselt tunnetama. Ükski seletus ei ole siin mõistetav.
Meie planeet Maa on tühine puru Kosmoses, mis lakkab kunagi niikuinii olemast, sest kui kaob Päike, lakkab ka füüsiline elu maa peal, sest Päike elustab maad. Päikese kestvus, tema eluiga on veel 5 miljardit aastat, sest Päikeses põleb iga sekundiga 4 miljonit tonni heeliumi tema kogukaalust soojusenergiaks. Siin ei saa kunagi teostada igavest elu ja järelikult pole ka mingit vajadust tulla siia oma luude-kontide järele. Kui me taaskehastumise läbi peaksime siia kunagi uuesti sündima, siis saame endale ka uue keha,
Kuigi maine elu on mööduv, peame Maa heaolu eest hoolitsema nii kaua, kui me siin elame. Maine elu on ka üks igavese elu lõik, mis tuleb läbida. Meri ei ole ka meile kellelegi kodupaigaks, aga nii kaua, kui me mere peal oleme, tuleb enda heaolu eest hoolitseda – hoida oma veesõiduk korras, et ta tormidele ja tuultele vastu peaks.
Meie maist elu võrreldakse ka elumerega. Iga silmapilk on olemine kusagil. Iga silmapilk on ühtlasi ka Igavene. Meil tuleb selle Olemise eest hoolitseda, sest sellest sõltub meie igavene elu, meie Olemine ja elu üldse.
Me ei saa Maa peal küll taevariiki luua, aga iseendas küll. Väga palju annab ka siin muuta ja parandada, otse tundmatuseni. Kui ütleme, et Jumal on Taevas, siis ei tähenda see välist taevalaotust. Kus on Jumal, seal on ka taevas.