Täna on kadunud poja pühapäev. Kuulsime loetud evangeeliumist sellest piltlikult, tähendamissõnas.
Selle kadunud poja all on mõeldud kogu pattulangenud inimkonda. Me kõik eranditult tegime selle valiku oma vabal tahtel ja lahkusime oma Isa kodust. Nüüd oleme siin hädade ja kannatuste maailmas, mis on täis kurja ja viletsust ja kus igal sammul luurab meid pettus. Ebaõiglus , vägivald, söjad ja taplused on kestnud siin läbi aegade, rääkimata maavärinatest, tornaadodest ja hiigeluputustest.
See varandus, mille me Isalt kaasa saime, oli õnn, rahu, õndsus, armastus ja headus elu elamiseks, mitte suremiseks. Selle kõik oleme oma patu läbi muutnud kannatuseks ja viletsuseks nii enda kui oma ümbruse jaoks. Ühe sõnaga, me oleme kogu jumaliku heaolu, mille Jumal meile õnneliku elu jaoks kinkis, muutnud pahedeks ja kõlvatuseks. Me ei ela, vaid oleleme. Viibime vaimses surmas, mis on võrreldav teadmatusega. Me ei tea, mis on Elu, ei tea, et Elu on igavene ja et surma ei ole. Ja paljud inimesed ei usugi Jumalat.
Jumal on Vaim, kes hõlmab kogu Universumi ja üks osakene Tema Vaimust on meie sees. Jeesus on öelnud Luuka Evangeeliumis 17:21 „Ärge otsige väljast, vaid teadke, et Jumalariik asub seespidiselt teie sees.” ja apostel Paulus kirjutab 1. Korintose raamatus 3:16 „Eks te tea, et te Jumala Vaimu Tempel olete ja et Jumala Vaim elab teie sees.”
Selle Jumala Vaimu osakese oleme kadunud poja kombel ära pillanud ja patuvaimu vastu vahetanud, kes elab nüüd meie sees. Armastuse asemel on vihkamine, kadedus, ahnus, vägivald. Ja kõige lõpus on surm – teadmatus.
Selleks, et mitte olla teadmatuses, vaid elama hakata, on vaja surmust üles tõusta. See on Jumala Vaimuga ühinemine meie sees. See peab meile niisama selgeks saama nagu emakeel. Kõik see, mis on väljaspool meid, on meile võõras nagu võõrkeel, mida me ei oska.
Inimese suurim kuritegu ja patupimedus sai avalikuks Kolgata ristil, kui süütu inimene Jeesuse näol kahe röövli vahel surma mõisteti kui suurim kurjategija. Jeesust, Jumala Poega ja meie venda, kes tuli armastusest meile näitama teed tagasi Isakoju, peeti jumalateotajaks, kes on surma väärt nende poolt, kes ennast pidasid parimateks Jumalatundjateks. Nende kohta aga ütles Jeesus „Te ei tunne mind ega minu Isa (Joh.8:19) ja teisal „Ärge laske kedagi oma Isaks hüüda. Üks on teie Isa ja see on Jumal (Mt.23:9). Me oleme kõik Jumala lapsed, sest tema Vaimu osakene on meie sees
Kui inimene hakkab mõistma selle tähendust, siis saavutab ta kadunud poja looga võrreldes seisundi, kus ta saab paremad mõtted ja talle tuleb Isakodu meelde. Läbi Kolgata, kus ta leidis end sigade seast ja sõi sidage toitu, saavutabki ta lõpuks surnust ülestõusmise ja seab ennast koduteele, kus Isa teda avasüli ootab.